Emadus

Emad on ühed imelised tegelased siin maailmas. Ühel hetkel on nad üks isik, oma unistuste, soovide ja tegemistega, järgmisel hetkel antakse neile üheksa kuud aega, et kohaneda uue vapra rolliga – emadusega, millega langeb tema õlule nii palju uut.

Ühiskond tihtipeale näebki seda ühe rollina – emadusena. Tegelikult hõlmab see endas nii paljut muud – lausa kümneid erinevaid rolle, millega tuleb üheaegselt pidevalt ja päevast päeva tegeleda. Kuna ühiskond siiani näeb emadust “beebiga niisama kodus olemisena ja mitte millegi muuga tegelemisena” siis tahaksimegi siinkohal eksponeerida sisukamalt, millest emadus koosneb. 

Mis on need kümned ja kümned rollid, mille vahel me päevast päeva žonglöörime, ise arusaamatagi, KUI PALJU me tegelikult endast ära anname. Veel vähem näeb seda kahjuks ühiskond, ja mõndadel juhtudel ka kaaslased.

See aga kurnab ja ajab paljusid noori emasid ennast ummikusse, kus on väga raske oma laste eest hoolitseda, veel vähem enda eest. Ühiskonna arvamus kogu asjast ei aita ega toeta selliseid emasid paraku ühestki küljest. Seetõttu tegime midagi selle nimel, et praegustel ja tulevastel emadel saaks olema kergem. Teame omast käest, kui oluline on, et sinu tegusid hinnatakse vääriliselt. See annab kordades juurde jõudu ja vastupidavust kõigega hakkama saada!

Soovime olla nähtud, hinnatud ja julgustatud!


“On oluline, kui sinu tegusid hinnataks vääriliselt.”


Emadus on kajastatud ühiskonnas nagu ideaalne Instagrami feed

Kardinate taga on aga peidus tegelikkus, reaalsete tunnete ja mõtetega ema – enamasti rööprähklemisest väsinud, vahel kurb, kohati ka ahastuses. Emadel on kordades rohkem ameteid päeva jooksul, ja ometi suudavad nad veel kõige kõrvalt 24/7 lakkamatult muretseda lapse heaolu ja tervise pärast. 

Me emad vajame olla nähtud, hinnatud ja toetatud. Mitte ainult partneri poolt, vaid ka kogu ühiskonna. Siiani ei nähta paljusid rolle, mida emad igapäevaselt enda õlul kannavad ja mida need endaga tegelikult kaasa toovad. Sellest ei räägita, nagu see oleks tabu.

Emad on justkui käsnad, imedes kogu päeva stressi, toimetused ja laste halvad tujud endasse, püüdes samal ajal head nägu teha ja kõigega kuidagi toime tulla. 

Ärge saage valesti aru, see projekt ei ole mitte selleks, et tahame vinguda või et meile ei meeldi olla emad. ME JUMALDAME seda olla ja me ei muudaks mitte midagi emaks olemise juures! Me lihtsalt soovime muuta sellega kaasnevat mõttemaailma, justkui see oleks tabu. Tahame, et ühiskond näeks emade väärtust, hindaks nende panust ja toetaks kõikvõimalikel viisidel, ka seadustega. 


“Me lihtsalt soovime muuta selle staatust, et see ei oleks tabu.”


Adele – idee autor, eestvedaja

Olen Adele Rüütel, 36-aastane nelja lapse ema, ja pühendanud viimased 13 aastat 110% oma lastele, ise hoomamata, kui palju ma endast tegelikult ära andsin, saamata väljastpoolt seda päris toetust ja väärtustust, mida vajasin. Ühel hetkel avastasin endale aja võtmisega ja trenni tegemisega, et endaga tegelemine võimaldab mul olla veelgi õnnelikum, puhanum, rõõmsam ja rahulolevam ema.

Ma olin üllatunud ja segaduses, miks see nii oli, kuna ma ei hoomanud kuni selle hetkeni, KUI PALJU ma tegelikult endast igapäevaselt ära andsin ja kuivõrd tegelikult oleksin pidanud just enda eest hoolitsema. 

Minu siiras soov on juhtida tähelepanu mõistmisele ja teavitada üldsust, et tegelikult igal emal on vaja ka päris OMA AEGA, et jõuda kõigega hakkama saada. 

Ma jumaldan olla ema! Paraku saan alles nüüd, peale seda, kui mu keha mulle seda näitas, et tegelikult on see meeletult kurnav. See on tõesti võrdeline 30ne erineva rolliga, millega ei saakski keegi hakkama üksinda. Ja kui veel võtta arvesse 4 last, siis tuleks vist korrutada see rollide arv veel enamaga.

Kuidas ma selle teadmiseni jõudsin?

Ühel hetkel ma avastasin enda jaoks esimest korda midagi, mis mulle endale päriselt meeldib. Selleks oli eneseavastus Ironmani treeningu näol. Ma tundsin treenides end imeliselt ja nii meeletult avatult. Ja see oli nii vabastav. Nägin ja tundsin, kuidas olen ühtäkki palju parem ja tolereerivam ema, jõudes teha nii palju rohkem, olles parem sõber ja enda arvates ka parem kaaslane. Võiks ju arvata, et treeningud väsitavad, kuid EI, need andsid mulle hoopis nii palju juurde! Kadus ärevus minu sees, mis kõik need aastad mind oli painanud.

See kõik pani mind mõtisklema, kuidas see võimalik on. Ma olin ju enda arust nii õnnelik olnud. Alles siis, kui hakkasin endaga tegelema, sain aru kui väga ma seda päriselt vajasin. Tundsin end nii palju kergemana, õnnelikumana ja veel enam – minus oli rahu.. See oli imeline tunne, kuid samas ka hirmutav ja väga segadusse ajav. Tabasin ennast ühtäkki mõttelt, kas ma ehk ei ole mitte isekas, et endale aega pühendan? Vean kihla, et palju on neid emasid, kes midagi sarnast on tundnud.

Nüüd saame anda kõikidele emadele võimaluse – harides ühiskonda, kui ka emasid endid võimalike läbipõlemiseohtude eest.

Kuidas ma selle teadmiseni jõudsin?